Eerik Purje loeng: Elava ajaloo varamust: vestlus senisest kirjanduslikust tegevusest ja tulevikukavadest

Kolmapäeval, 13. aprill kell 7 pl Tartu College’is Eerik Purje peab loengu teemal: Elava ajaloo varamust: vestlus senisest kirjanduslikust tegevusest ja tulevikukavadest.

Eesti keeles. Kohv ja kringel
Sissepääsuks vabatahlik annetus.
Info: piret.noorhani@vemu.ca, t. 416 925 9405

Elava ajaloo varamust

Eerik Purje ettekanne Tartu College’is 13. aprillil 2016

Head kuulajad, eesti ajaloo ja kirjanduse huvilised!

Nagu tähelepanelikud lugejad on ehk märgata jõudnud, on minu kirjanduslik tegevus liikunud uude järku. Kummaline, kuidas omaks võetud standard-käibefraasid end peale suruvad. Mul oli hetkeks kiusatus öelda, et mu kirjatöö on võtnud uue suuna või et olen pööranud teise lehekülje. Mõlemad väljendid on valed: mu suund ei ole põrmugi muutunud ja jätkan ka tegelikult samalt leheküljelt. Ma lihtsalt kirjutan teistvärvi tindiga, et kiri lugejale paremini silma paistaks. Sisu on jäänud samaks, muutunud on vorm, mille vajadusest või otstarbekusest pisut hiljem.

Tutvugem kõigepealt mõistega „elava ajaloo varamu“. See on minu loodud väljend. Varamu on ilus sõna, palun seda mitte segi ajada vabamuga, mis mulle põrmugi ei meeldi, vähemalt mitte selles tähenduses, milles teda Eestis tahetakse kasutama hakata. Kuid mis on elav ajalugu ja miks me seda vajame? Sellest kõnelgem pikemalt. Selle mõistmises peitub võti, millega keerame lahti oma võrratu varamu laeka.

Igal rahval on oma ajalugu, mida ta peab tundma, mäletama ja austama, kui tahab püsida rahvana. Ajaloolased uurivad, vaatlevad, võrdlevad, analüüsivad ja talletavad möödunud ajaloosündmused kindla süsteemi järgi. See on tegevus, kus uuritakse seda, mida enam ei ole, kuid mis endiselt mõjub. See meie ausalt ja objektiivselt üles tähendatud ja süstemaatiliselt korrastatud minevik on ajaloolaste kingitus oma rahvale, selle toel säilib meie identiteedi tervik.

Ajaloolane on teadlane, kes teeb oma tööd kiretu asjalikkusega. Tema kirjapandut uurivad eeskätt teised ajaloolased, ka paljud ajaloohuvilised, ja kolmandaks kooliõpilased, kelledest igaüht see eriti ei huvitagi, kuid õpivad siiski, sest muidu nad ei saa lõputunnistust. On aga oluline, et ajalugu tunneks ja austaks kogu meie rahvas, mitte vaid valitud vähesed. Ja selleks me vajame ametliku, mehaanilise ajaloo kõrvale seda, mida mina nimetan elavaks ajalooks. Elav ajalugu ei asenda ametlikku, kuid annab sellele tohutu hulga täiendust. Elavat ajalugu ei kirjuta ajaloolased, vaid meie, kes me oleme ajaloolised. Oleme ajaloolised selles mõttes, et oleme elanud selles ajaloos, me oleme osa sellest. Meie oleme seda ajalugu vormida aidanud, ja see ajalugu on omakorda vorminud meid, ta on meid lähedalt ja valusalt puudutanud. Kui meie seda jutustame, siis teeme seda seesmise kire ja põlemisega, mis nakatab lugejat.

Lubage mul tsiteerida Imbi Paju, kes ütleb oma raamatus „Tõrjutud mälestused“: ajalugu on liiga tõsine asi, et seda üksnes ajaloolastele ja poliitikutele jätta. Poliitikud – siin tulebki mängu uus element. Ajalugu ei ole täppisteadus nagu matemaatika. Ajaloos on kaks korda kaks harva neli, ta kipub ikka olema neli pool või kolm kolmveerand, olenevalt sellest, millise nurga alt seda vaadeldakse. Ja poliitikud on võrratult osavad prismat kallutama just nii, et ajalugu paistaks sellisena, nagu neile sobib. Rääkimata diktaatoreist, kelle tellimuse peale kallutatud ajalugu sageli kirjutatakse. Siin saab elav ajalugu eriti oluliseks. Mida rohkem elavat ajalugu on rahvale kättesaadav, seda raskem on ametlikku ajalugu võltsida.

Veel üks põhjus elava ajaloo talletamiseks. Meie mälestused ja läbielamused on ühe ajalooareenilt lahkuva põlvkonna vaimne pärand. See tuleb jätta tänase Eesti elujõulisele põlvkonnale, kes seda hädasti vajab, kuigi paljud neist seda ise ei taipa. Ka meie ise kahjuks alati ei taipa. Kui keegi üksildane inimene sureb testamendita, siis oskame küll kahju tunda, kui tema varandus läheb riigile ja mitte mõnele eesti organisatsioonile. Ka vaimne testament on vajalik. Kui me endi vaeva ja katsumuste varal omandatud kogemusi oma järglastele ei päranda, siis nad lihtsalt kaovad koos meiega, nende vastu ei tunne huvi riik ega keegi teine.

Nüüd, kus elava ajaloo jäädvustamise vajadus on meile mõistetavaks saanud, muutugem pragmaatiliseks. Üks asi on üht vajadust mõista, sootuks teine on seda praktiliselt teostada. Eesti taasiseseisvumisega täitus meie ülim unistus, kuid igal rahal on ka teine pool. Kohe algas ka meie oma kohaliku kultuurielu kängumine. Meil on veel päris häid laulukoore, kuid pole enam kontserdipublikut. Teatriga on asi veel halvem. Põhjuseks on, et meil on võimalik külastada Eestit ja tutvuda sealse kultuurieluga, millega meie loomulikult võistelda ei suuda. Ka külastavad sealt meid mitmesugused solistid ja ansamblid, nii palju head ja väärtuslikku on meile äkki kättesaadav. Ja tekibki meie meeltesse arusaam, et meie siinsed tegemised-toimetamised nagu polegi enam vajalikud, kõik muutub üpris vähetähtsaks. Aga ometi on nad vajalikud. Tugev väliseestlus on oluline ka nüüd, saab alati olema.

Mis puutub kirjandusse, siis väliseesti kirjamees on juba aastaid olnud üsna viletsas olukorras. Tal pole enam kuskil lugejaskonda, rääkimata majanduslikust toest. Väliseestlased enam arusaadavail põhjustel raamatuid ei osta, kodueestlasi on raske uskuma panna, et siin keegi oleks suuteline midagi väärtuslikku looma. Pannakse imeks, et me veel kuidagi eesti keelt oskame. Eelarvamustel on tohutu jõud. Seesama eelarvamus on võtnud maad meis endis. Pagulaskirjandus – pange tähele, ma ütlen teadlikult „pagulaskirjandus“, mitte „väliseesti kirjandus“ – on praktiliselt kadunud ja meie võtame seda kui paratamatust, kui asjade loomulikku käiku. Andestage, kuid mina vaidlen sellele vastu. Just nüüd on meil võimalik kirjanduse kaudu vaadelda ja analüüsida oma pika pagulaspõlve kõiki aspekte. Julgen ka arvata, et olen üks väheseid, kes on suuteline seda mõjuvalt läbi viima. Olen küllalt vana, et mäletada elu sõjaeelses Eesti Vabariigis, olen isiklikult läbi elanud kõik sõjapõgeniku arengufaasid: olen elanud kodumaal kahe okupatsiooni all, olen olnud sõdur, sõjavang, kodutu pagulane, emigrant kahel mandril, olen näinud ja külastanud taasiseseisvunud kodumaad ja olen veel piisavalt loominguvõimeline, et sellest kõigest objektiivset pilti anda. Pagulaspõlve tervikuna ei ole siiani minu teada veel üheski kirjanduslikus teoses käsitletud. On väga palju kajastatud selle üksikuid faase, nagu põgenemine, sõduripõli, sisseelamine uutel asukohamaadel jne., kuid mitte kogu pilti. Põhjus on lihtne: meie tuntud kirjanikud on areenilt lahkunud ja uute tunnustamisel oleme natuke tõrksad. Suure pildi nägemine vajab aga soliidset ajalist distantsi. Praegu on selleks õige aeg ja mis parata – muutugem isiklikuks ja kõnelgem sellest jultunud tüübist, kes peab end sobivaks tegijaks.

Endast on alati raskem kõnelda kui teistest. End laita ei taha, liialt kiita ei sobi. Rääkimata jätta ei saa juba nende väheste heatahtlike kaasmaalaste pärast, kes Kargu Karla sõprade sildi all on minu projekti toetuskampaania välja kuulutanud. Kuid ega ma väga tõrges kõnelema ka ei ole, sest ma ei ole teile kellelegi võõras. Hiljem räägime natuke Karlast ka, ka tema pole teile võõras.

Üks, mis mõningaid inimesi on minus kahtlema pannud, on mu suhteliselt kõrge iga. Minus on nähtud elatanud grafomaani, kes iga hinna eest tahab end kirjanikuna näha ja kuulsana surra. Teised on suhtunud mu kirjanduslikku tegevusse nagu bridžimängu või margikorjamisse – mõlemad kiiduväärt intellektuaalsed harrastused, millel pole aga rahvuslikus mõttes sellist tähtust, et seda peaks kuidagi toetama.

Noor mees ma tõesti enam ei ole, aga ma ei tunne, et see oleks mingi tõke. See võib olla mõnes mõttes isegi eelis. Noorus, mu sõbrad, on kingitus, vanadus on saavutus. Mind häirivad laialt levinud lööklaused, kui neid serveeritakse kui absoluutset tõde, nende tähendusse süvenemata. Soovitatakse keskenduda noortele ja hüütakse retooriliselt: noorte päralt on tulevik! Üldistusena võib sellega isegi nõustuda, kuid üksikisiku tasandil on lugu teine: mõnel noorel on tulevik ja mõnel mitte. Igaüks pole suuteline endale tulevikku kujundama ja igaühele ei anta selleks võimalustki. Nii et iga noore tulevik pole sugugi nii kindel. Aga igal vanal on minevik, ja see on kindel. Selle mineviku väärtust ei maksa alahinnata.

Kui aastal 2000 ilmus viimane Eesti Kirjanike Leksikon, siis olin mina selles oma 67 eluaastaga vist kõige vanem debütant. Mõned olid selles vanuses juba kirjutamise lõpetanud. Mul pole põhjust oletada, et mind järgmisest väljaandest kõrvaldatakse, sest olen vahepeal Eestis viis raamatut välja andnud. Ajakirjandusse ilmusin ma 75-selt. Keegi ei osanud minus ajakirjanikku näha, kuid ma olen seni oma postil püsinud ja nii palju kui minul teada, mind homme veel ei vallandata. Kargu Karla vesteid hakkasin kirjutama 77-selt ja need ilmusid nädalat vahele jätmata 12 aastat. Võiksid edasi ilmuda ja ehk aeg-ajalt ilmuvadki veel. Karla vaikimise tagamaad ma pigem jätan enda teada. Eksiarvamuste vältimiseks mainin vaid nii palju, et töö lehetoimetuses laabub harmooniliselt nagu alati.

Nagu ma juba ütlesin, on tugev väliseestlus ikka veel vajalik ja pagulaskirjandus on üks osa sellest. Miks “paguslaskirjandus”? Tõsi, me pole ammu enam pagulased, kuid kaaluva osa oma elust oleme seda olnud ja just seda ajajärku on vaja Eestis tutvustada, et sealsele lugejale ei kaasneks pagulase mõistega midagi häbi- või põlastusväärset. Valus küsimus on, kuidas end väliseestlasena kodumaisel kirjandusmaastikul nähtavaks teha. Sellele probleemile lahenduse otsimisele kulus mul palju aastaid. Olukord tundus lootusetu, appi tuli aga õnnelik juhus.

Mul oli kange kihk panna kirja oma isiklikud mälestused või vähemalt osa nendest. Algust tegema olin tõrges, sest ei osanud leida kirjastajat. Olin aga hakanud olude sunnil Eesti Elus avaldama kirjanduskriitikat. Mitte et ma end eriti pädevana oleksin tundnud, kuid kedagi teist ei leidunud ja nii ma siis neid vajadust mööda kirjutasin. Mõned minu arvustustest aga äratasid Eestis positiivset tähelepanu, mind hakati tsiteerima, isegi nimekad kriitikud suhtusid minusse teatud lugupidamisega. Natuke edasi hüpates pean tunnistama, et isegi praegu veel tuntakse mind Eestis paremini kirjanduskriitiku kui kirjanikuna. Ei saa öelda, et ma selle üle väga uhke võiõnnelik oleksin. Kriitiku rollis ma end kõige mugavamalt ei tunne, sest see eeldab ikkagi vastavat eriharidust, mis mul puudub. Põhjus võib olla selles, et uut kirjandust ilmub ja uusi kirjanikke kerkib üles tänapäeva Eestis tohutult, kriitikat aga avaldatakse vähe. Ka paljude päris tuntud kirjanike tööd ei leia üldse kajastamist.

Nii juhtuski, et mul tekkisid Eestis mõningad kirjanduslikud sidemed. Eesti hästi tuntud autoreid, kelle töid kohapeal kas ignoreeriti või vaid möödaminnes mainiti, tõsteti äkki väliseesti ajakirjanduses mõjuvalt esile. Pole imeks panna, et need autorid võtsid minu suhtes tänuliku ja lugupidava hoiaku. Üks neist, kellega olin hea kontakti saavutanud, hakkas minult pärima, miks ma ise midagi ei avalda. Soovitas mind oma kirjastusele, leidsin seal soodsat kõlapinda ning aastal 2011 ilmus mu mälestusraamat “Kuldse ajastu kaksikud”. Sel raamatul oli piisavalt menu ja ma otsustasin hakata avaldama teiste mälestusi. Olen sellest ajast välja andnud enam-vähem ühe raamatu aastas. Kolmeosalise sarja lõpetasin äsjailmunud teosega “Mesipuu poole”.

Kui ma oma esimese raamatuga olin saanud n-ö jala ukse vahele, siis nüüd olin kindlalt uksest sees. See uks, kirjastuse uks, viib aga ikkagi ainult esikusse. Järgmise uksega, mis viib peretuppa ehk lugejaskonna seltsi, oli rohkem pusimist, kuid ka seal mind enam liialt ei võõristata. Kolmas uks pole isegi irvakile läinud – see, mis viib tagakambrisse, kus süüakse valgete linade pealt noa ja kahvliga, pühitakse salvrätikuga suud ja iga toidu juurde serveeritakse sobivat veini. Ausalt öelda, ma pole kindel, kas ma sinna nii väga igatsengi. Aga heakene küll, ma jätan teile vabaduse mõelda, et viinamarjad on hapud, mingem päevakorras edasi.

Koos selle peretuppa ehk lugejaskonna hulka pääsemisega tulid mängu uued elemendid. Olin sunnitud hakkama enesekriitiliselt mõtlema ja peeglisse vaatama. Peeglist näed aga vaid otsevaadet, sealt nähtud nägu kannatab suvaliselt muuta. Vaja oli näha enda profiili, millega on raske toime tulla. Avastamine, kuidas teised sind näevad, on keeruline ja vaevarikas protsess. Negatiivset kriitikat sa enda kohta palju ei kuule. Kui, siis kõrvalisi teid mööda, kus seda võib olla võimendatud või lahjendatud. Positiivse kriitika osas, mida sulle meelsamini serveeritakse, pead küsima, kas su kiitja on siiras, on ta asjatundlik, on ta objektiivne. Ma olen enda kohta kuulnud ülistusi, mis panevad piinlikkust tundma; ka halvustusi, mis panevad muigama. Mõnedest hinnangutest olen siiski tõsist rõõmu tundnud. Need pärinevad inimeste suust või sulest, kelle arvamust ma hindan ja kelle siiruses ma ei tarvitse kahelda. Ma enam ei karda ega häbene end kirjanikuks nimetada ega solvu, kui keegi seda nimetust sarkastilise varjundiga kasutab.

Kirjanik olla on “uhke ja hää”, kui tuntud lauluteksti parafraseerida, kuid asjal on ka praktiline ja tumedam külg. Hea ja loetava raamatu kirjutamine nõuab pingutust, nõuab aega, nõuab tööd. Iga tegija tahab oma töövaeva eest mingit tasu saada, ainult õlalepatsutusest ära ei ela. Kuna ma oma eale vaatamata olen veel sunnitud tööprotsessis olema ja endale elatist teenima, siis see kurb fakt tuletas end valusalt meelde. Honorarid on tänapäeval praktiliselt olematud, autor ei saa piltlikult öeldes isegi äripäevaks aganaleiba, kuid tegelikult tahaks vähemalt pühapäeval puhast leiba süüa ja suurtel pühadel noaotsatäie võid ka peale. Olin sunnitud abi otsima ja mul on siinkohal heameel südamest tänada VEMU ja Eesti Õppetöö Keskust, kelle toetusel mu kaks viimast raamatut ilmusid ja ka ühe raamatu tõlge inglise keelde teoks sai.

Meil oli VEMU-ga kaheaastane koostööleping, mis venis kahe ja poole aastale. Nüüd on see lõppenud, minu loominguind kahjuks mitte (süües kasvab isu) ja seepärast otsin abi mujalt. Tänan südamest ka Kargu Karla sõpru, kes mulle toetuse ja toetajate leidmise on oma südameasjaks võtnud. Paar sõna Karlast. Nagu ma varem olen tähendanud, peetakse mind tema loojaks ja teoreetiliselt on see ka tõsi, kuid tegelikult on Karla loonud minunimelise kirjaniku. Lubage mul tsiteerida iseennast oma elulooraamatu “Kuldse ajastu kaksikud” kaudu: “Kõik, mis minus on põhilist, mis on aidanud kujundada mu maailmavaadet ja suhtumist ümbritsevasse ühiskonda, on korjanud oma seemne põldude vahelt, kraavikaldailt ja maanteetolmust, lihtsate inimeste sõnadest ja tegudest.” Need kõik olid Karlad ja Katad, nad kõik olid meie vana vabariigi alustalad. Tänapäeva Eesti ei vaja midagi nii hädasti kui kadunud talupoega ja talupojatarkust.

Küsigem nüüd, miks ma apelleerin kohaliku kogukonna toetusele otseliinis, mitte mingi organisatsiooni kaudu. Igal organisatsioonil on oma juhtkond, kel lasub vastutus, seal tuleb arutada ja vaielda enne, kui üht või teist pidi otsustatakse. Ma ei tahaks, et minu projekti toetamine või mittetoetamine tekitaks kuskil lahkhelisid. Ma eelistan vahetut suhtlemist. Nagu varem tähendasin, te tunnete mind, olen teie hulgas tegutsenud ligemale poolsada aastat, te tunnete mu kirjanduslikke võimeid ja peaksite teadma ka seda, et ma varem pole kellelegi katteta lubadusi andnud. Igaüks teist on vaba otsustama, kas minu projekti toetada või mitte. Kedagi ei saa sundida toetama, kedagi ei saa keelata toetamast.

Majanduslik toetus vajab kaht eeltingimust: inimesel peab olema võimalik toetada ja ta peab olema veendunud, et asi toetust väärib. Oma võimalusi tunneb ja teab igaüks ise. Teise punkti juures tuleb natuke aru pidada. Minu soov on, et keegi pärast minu ettekannet ei tunneks, et teda on püütud veenda või uimaseks rääkida. Veengu igaüks end ise ühes või teises suunas. Aga üht palun ma küll: võtke mind ja ja mu sõnu tõsiselt. Ükskõiksus on igasuguse positiivse arengu suurim vaenlane. Pühakiri ütleb ka, et “ole kuum või külm, kuid ära ole leige”. See on nii õige: kuuma võid maha jahutada, külma üles soojendada, kuid leigega pole midagi peale hakata.

Ma ei ole suur kirikuskäija, kuid olen eluaeg olnud sügavalt usklik inimene. Meil ei käidud kirikus, sest lähim palvela oli 16 km eemal, see oli meie tollastes oludes tohutu pikk maa. Nii ma harjusingi oma Jumalaga otseühendust pidama. Ma ei palveta ka väga sageli, kuid tänast ettekannet koostades ma tahtnuksin palvetada umbes selliselt: armas Jumal, anna mulle sõpru, sest nende toel on kergem elada. Anna mulle ka vaenlasi, sest neile ma hakkan vastu. See annab vihast energiat, millest on ka vahel kasu. Aga kui sa mind tõesti armastad, siis hoia mind ükskõikse inimese eest. Ma ei vaja oma ellu kedagi, kes ei lausu mulle sõbralikku tere ega viibuta mu suunas vihaselt rusikat, vaid astub kõrvalpilku heitmata edasi.

Minult on küsitud, kui kaua mul ühe raamatu kirjutamine aega võtab. Pean ütlema, et olen vastamisega jänni jäänud. Kui ma kraavi kaevaksin, oleks asi selge, aga kirjutamine… Nagu tähendasin, olen välja andnud ühe raamatu aastas, kuid kui palju töötunde on tegelikult ühe raamatu valmimiseks kulutatud? Küsige mu toredalt naabrilt, kes minuga pool aastat ei rääkinud, sest ma polevat tänaval ta tere vastu võtnud. Küsige mu abikaasalt, kes mult toidupoes küsis, kas ma eelistan seaprae juurde hapukapsast või punast kapsast, kuid ei saanud vastust. Mu käsi lükkas küll toidukäru, kuid aju kirjutas raamatut. Küsige politsenikult, kes nägi mind autoga ristmikus viisakalt kinni pidamas ja siis siis rahulikult läbi punase tule sõitmas. Ma tegin oma raamatute kallal arhitektitööd. Arvuti ees istumine tähendab müüriladumist, siin on juba mängus tellised ja tsemendisegu, kellu ja vaaderpass.

Tulgem nüüd veel kord tagasi selle nn pagulaskirjanduse vajaduse juurde. Meie paguluse algaastatel, 60-70 aastat tagasi, kirjutas August Gailit kuskil, õhutades inimesi ostma eestikeelseid raamatuid, samal ajal manitsedes: ärge taguge endile vastu rinda ja ütlege, et te toetate eesti kirjandust. Kirjandus toetab meid kõiki. See oli sel ajal absoluutselt tõsi ja me kõik tundsime ja mõistsime seda. Eestikeelsest kirjasõnast saime tõesti kõik tuge, me vajasime seda nagu igapäevast leiba. Ehk isegi enamgi: nii mõneski peres näpistati raamatu jaoks raha kõhu kõrvalt. Nüüd on aeg, kus pagulaskirjandus vajab meie toetust. Ajal, mil 6000-eksemplarilised tiraažid müüdi läbi, oli kirjastusel võimalik maksta autoreile suhteliselt viisakat honorari. Minu raamatute tiraaž on olnud 500 ja see polegi tänapäeval nii hirmus väike. See tähendab, et autor peab saama oma hüvituse kuskilt mujalt või kirjutamisest loobuma. Toetus, mille kampaania on käiku lastud, on autorile ettemakstud honorar. Orto ja Eesti Kirjanike Kooperatiiv töötasid raamatuklubi põhimõttel: iga liikmeks astunu ostis soodushinnaga iga kuu uue ilmuva raamatu. Miks ei võiks praegu iga selle projekti toetaja n-ö osta ühe raamatu aastas; mitte enda riiulisse, vaid teha see kättesaadavaks kaasmaalasele kodumaal. Kui leiduks tuhat inimest, kes paneks välja aastas ühe raamatu hinna $25 lihtsalt projekti toetuseks, oleks probleem lahendatud. Tundub üsna reaalne ja poleks vist liig nõuda. Kas see praktiliselt teostatav on, on muidugi iseküsimus. Olen päris kindel, et meie kogukonnas on need tuhat inimest olemas, kuid et nende teadvusse jõuda, tuleks mul kaks tuhat sellist loengut maha pidada. Sel juhul napiks aga kirjutamiseks aega. Eesti riik valis hiljuti välja viis kirjanikku, kes pandi kolmeks aastaks palgale 1005 eurot kuus, see on praeguse kursiga umbes 1500 dollarit. Kas Kanada eestlaskond ei suuda või ei tunne vajadust ühele kirjanikule aastas miinimumpalka maksta? Ja kui palju meil neid kirjanikke valida on?

On väidetud, et Eestis ei tunne meie lugude vastu keegi huvi. See on pisut ebaõiglane üldistus. Et huvilisi on vähe, vastab tõele. Kuid Eestis on ka vähe usklikke. Kas me peame sellepärast kirikud kinni panema või maha lõhkuma? Kelle hinges on tugev usuline kutsumus, see läheb ikka usuteadust õppima ja jutlustab pooltühjas kirikus seda innukamalt. Mina olen üks selliseid fanaatikuid, ainult ma olen teist usku – ma olen kirjanduse usku, eesti pagulaskirjanduse usku. Kirjutamine on minu jaoks teraapiline tegevus. Romaanivormile olen üle läinud peamiselt sellepärast, et see avardab võimalusi lugejale ligemale pääseda. Ma kirjutan endiselt nii enda kui ka teiste elamustest, kuid täiendan ja ilustan neid kirjandusliku fantaasia abil. Seniavaldatu oli ajalootaustaline kroonika. Nüüd võtab lugeja raamatu kätte, loeb omateada põnevat seiklusromaani, kuid saab tubli annuse elavat ajalugu. Kes juhtus lugema Eesti Elust äsjailmunud katket mu teoksilolevast käsikirjast, on väikese eelmaitse saanud.

Miks Eesti kirjandusmaastikul on nii raske end nähtavaks teha, tuleneb sellest, et kunagi pole Eestis nii palju raamatuid avaldatud ja nii vähe ostetud. See on jällegi meie taassaavutatud iseseisvuse mõru kõrvalprodukt. Nõukogude ajal oli tsensuuri tõttu raske midagi avaldada. Mu Eesti-poolsed kolleegid on kurtnud, kuidas isegi sobiva pealkirja pärast tuli lahinguid lüüa, sisust rääkimata. Nüüd on äkki igaühel võimalik kirjanikuks hakata. Kui sul on raha oma raamatu väljaandmist toetada, võis mistahes prahti raamatulettidele saata. Pole ka ime, et arvustusi nii vähe ilmub. Asjatundjatel on tegemist, et avaldatu seest iva leida. Kes juhtus kuulama Tiit Aleksejevi esinemist siinsamas saalis pool astat taggasi, see mäletab ta kurtmist, et lasi end romaanivõistluse žüriisse meelitada. Tegi ebameeldiva avastuse, et kokku tuli 96 võistlustööd. 96 romaani läbi lugeda! Eks mõndki tuli sirvida üsna pealiskaudselt, kuid kui pealiskaudne sa ikka olla saad enne kui kellegi töö tühiseks kuulutad.

Küsigem nüüd lõpuks: kuidas siis üks väliseestlasest kirjanik ikkagi end nähtavaks teha saab? Mis on see võluvormel? See on üsna lihtne ja argine: tuleb kirjutada nii palju ja nii hästi, et ühel päeval lihtsalt enam ei ole võimalik sind mitte märgata. Ükski tõeline talent ei jää igavesti tunnustamata. Mõne tunnustus saabub alles pärast tema surma, nagu Juhan Liivil või Artur Alliksaarel, kuid ükskord teda märgatakse, ükskord teda tunnustatakse. Kui minu puhul juhtub, et seda tunnustust ei tule, siis see tähendab, et seda talenti, millega ma siin praegu praalin, ei olnud olemas. Aga ma riskin sellega ja kirjutan edasi, sest nagu ma ütlesin: see tegevus on teraapiline ja mind ajendab missioonitunne. Ma võlgnen seda inimestele, kes oma mälestused on minu hoolde usaldanud ja ka neile, kes seda ehk edaspidi teevad. Ma võlgnen seda kahele viimasele kohalikule kirjanikule, kes mõlemad olid mu head sõbrad ja kelle me möödunud aastal matsime: Urve Karuks ja Arved Viirlaid. Mõlemad õhutasid mind nende tööd jätkama. Ma võlgnen seda inimestele, kes elavad eestluse mõttes perifeerias, suurtest keskustest eemal ja on nõus mu raamatute eest mistahes hinda maksma. Kuulsaks saada ma ei igatse, nagu mõned ehk arvavad ja päris kindlasti ei saa ka. Aga Eestis tuntuks saada tahan küll, kohe väga tahan. Kui mu nimi kirjanikuna on piisavalt tuntud, siis võtavad mu raamatud kätte ka need lugejad, kes seda kõige rohkem vajavad. Ja vast kõige mõjuvam põhjus: minu kirjanduslik rasedus on juba selles faasis, kus selle katkestamine pole enam võimalik. Tuleb lihtsalt laps ilmale tuua ja loota, et ta sünnib tubli ja tervena ning et temast on järeltulevatele põlvedele rõõmu. Oma kahele viimasele raamatule olen lisanud motosildi: meie ei tohi elada minevikus, minevik peab elama meis. Mitte toredusest, vaid veendumusest, mis läheb minuga koos hauda, loodetavasti mitte niipea.

Tänan kuulamast.