Toit – eestluse varaait. Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

Tänavu möödub 70 aastat 1944. aasta suurpõgenemisest, mil nõukogude okpatsiooni eest lahkus Eestist üle 70 000 inimese, kelle teekond vabasse maailma oli dramaatiline ja enamasti ka üsna käänuline. Palju on räägitud ja kirjutatud sellest, kuidas põgenikud juba põgenikelaagrites ja hiljem uuel asukohamaal politiiliselt ja kultuuriliselt organiseeruma asusid: loodi koole, kogusi, seltse ja organisatsioone eesmärgiga eestluse hoidmiseks vajaliku vaimse keskkonna loomine.

Palju vähem on tähelepanu pööratud sellele, milline oli igapäevaelu ja olme põgenemisteekonnal ja uuel asukohamaal. Eestlust ei säilitatud võõrsil mitte ainult Eesti vabaduse eest võideldes, lauldes, tantsides ja lastele emakeelt õpetades. Eesti asja aeti ka hapukapsaid ja verivorste süües, kringleid ja pirukaid küpsetades, eesti kunsti ja käsitööga kodusid kaunistades, mahakukkunud leivale suud andes – oma rahvuslikke toidu- ja argikultuuri tavasid järgides ja säilitades.

Toronto, mida ka väliseesti pealinnaks on kutsutud, oli pikka aega vähemalt Põhja-Ameerika eestlastele ka leivapealinnaks – Torontos küpsetatud must ja peenleib rändasid autopagasina paljudesse eestlaste asupaikadesse. Aga siit sai ka pirukaid ja kringlit, korpe ja vahukoorekukleid, rosoljet ja kartulisalatit, tee- ja verivorsti, suitsuangerjat ja skumbriat punanses marinaadis, hapukapsast ja verivorstist rääkimata. Torontos on tegutsenud kümneid eestlaste toiduärisid, millest vaid üheksat tutvustatakse VEMU ja ERMi näitusel põhjalikumalt (lisaks ülevaade erinevatest restoranidest ja söögisaalidest).